Recovery täispikast ja mis ma siis sellest IM-st sain

Nüüd on mõni aeg juba möödas ja emotsioon kerest välja läinud. Teist nädalat võtan hoogu, et kirja panna kuidas mina täispikast välja tulin ja mis mõtted/tunded mind valdavad peale sellist spordipäeva.

Tagantjärgi võin öelda, et kui võrrelda taastumist võistlusega, siis raske ja korralikult valus hakkas alles peale finishit. Kui kohustuslikud pildid fänniarmeega tehtud leppisime kokku, et katan kodus kiire snäkilaua ja muljetame seal, selleks ajaks kui koju sain oli keha rohkem kui valus, tuppa jõudes oli nii kehva olla, et tahtsin oksendada ja kokku käia samal ajal- ei teagi mis see oli kas pingutus, pingelangus? Või sinivetikat täis olnud Harku vesi….  ilmselt kõik need kokku. 

Kui Kiired muljed jagatud ja kerge saun tehtud,  siis muud polnudki kui, et pea padjale ja pm-lt kohe oligi hommik käes 😊

Järgmine päev oli siis ämma sünnipäev Võsul, ennem käisime  tiiru ikka omadele (Ironman 70.3) kaasa elamas raja ääres. Kui kõndima ära sain oli olukord kehal talutav aga, muidu oli  ikka väga valus ja kange ja nii suht mitu päeva. Esmaspäeval juba tegin kerge ujumise bassus, lootes et vesi teeb asja natuke paremaks, aga mingit efekti sealt ei saanud. Emotsioonist oli tegelt vaim juba päris värske, aga kui rattaga kolmap sõitma läksin, siis jalad  olid ikka nagu betooni täis valatud ja keha tuim. Mingil päeval käisin kergel jooksutiirul, kus sain aru, et ahhilka sai ikka ära lõhutud IM-i protsessiga (põletik jälle sees), aga sellega ma olin arvestanud ja Margusega räägitud, et vaatame kaugele ahhilkad mul minna lasevad. Kahjuks või õnneks 😊see aasta enam joosta ei saa.

 Nädal peale IM-I käisin Viimsis Aerobike sõitmas, valu oli kehast läinud aga jalad olid ikka veel tuimad nagu lestakalad, kuna Viimsi on kiire rada, siis seal oli teravust ikka vaja, et normaalne pace välja sõita. Lõpuks jäi 42,5km/h  ja 325w keskmist ja kohaks 56. Ise tahtsin ikka kiiremini sõita kui eelmine aasta aga läks nagu läks, kuigi watte pressisin 30 rohkem välja aga kiirus 1km/h vähem…… Ilmselt see jäi selle aerokiivri taha 😊😊😊

Ahhilka vähemalt ratast mul sõita laseb, siis paar korda nädalas proovin ikka ratta selga saada, kuigi ütleme ausalt, nendest Kose ümber olevatest teedest on viisakalt öeldes kerge siiber ees. Täna mõtlesin et lähen teen mõnusad 3-4h… aga tuli 1h, lihtsalt ei viitsinud. Tuleb ikka Gravel uueks aastaks välja vaadata ja buy-listi panna, siis on millega uusi teid avastada kodu ümber. Hetkel on plaan korra nädalas sattuda  basseini ja jõuksi, et tegeleda mure kohtadega ja hoida mingisugustki vormi, et aasta lõpuks kaal jälle õudustes poleks. Nagu kuskil mainitud sai, siis jaanauar 2022 olin 99kg ja peale IM-i  84kg. nüüd olen natuke kosunud ja kaal 87-88kg juures. Kui suudan hoida seda aasta lõpuks alla 90 on kõik super.

Mis ma siis endale kui inimesele sain sellest üritusest ja teekonnast sinna. Vana hea kulunud tõde- kui tahad kuhugi jõuda kiiresti, mine üksi. Tahad minna kaugele, minge koos.

 Mõtted ja tunded on vastastikkused. Nagu paljud on küsinud, mis tunne on siis kui oled täispika triatloni läbi teinud, et see on nii ränk ja raske jne... Üks on kindel pocket listi üks kast sai linnukesega täidetud, aga mingit wow efekti mina kahjuks sellest üritusest seekord ei saanud, kas see oli tingitud et ei saanud korralikult lõpuni pingutada jooksus, või, et sellel üritusel üle üldiselt oli igalpool kuidagi odavuse ja sellest tingitud mitte midagi erilise maik küljes. Seda ma kahjuks öelda ei oska, aga eks see on minu arvamus ja ilmselt see nii ka jääb.

Suure tõenäosusega see ei jäänud minu viimaseks täispikaks IM-ks, aga kindlasti see ei juhtu järgmisel suvel. Järgmine aasta plaaniks tiba korralikumalt ja pikemalt plaanipäraselt valmistuda Tallinna poolikuks, aga eks seda vaatame juba aasta alguses, mis seisus ahhilkad on ja mida perekond sellest arvab. Nüüd aga ootan aasta must be üritust Tartu Rattamaratoni (PS: kui kellegil on XL raamiga Gravelit laenata/rentida, siis võib julgelt teada anda). Hetkel  naudin oma isapuhkust Loreed kasvatades😊 ja plaanime ühte lahedat projekti, aga sellest juba aasta lõpus😊. Vahepeal jõudsime ära käia Barcelonas pulma-aastapäeva ja Loree poole aasta sünnipäeva tähistamas, alguses kiskus seegi päris pingeliseks seikluseks, aga hiljem tuli sellest väga mõnus puhkus välja.

Ilmselt järgmine pikem jutt tuleb peale Tartu Rattamaratoni, kus nüüd ka uus süsteem stardis jne. Eks ole näha mis see pakub meile…